1. Kalad ei ole tuimad ja rumalad.

Kalad loovad sotsiaalseid suhteid ning teevad koostööd toidujahil ja vaenlastest hoidumisel. Kalade kognitiivsed võimed on võrreldavad imetajate omadega ning paljudel neist on suurepärane pikaajaline mälu. Mõelge näiteks lõhedele, kes jätavad koduojast merre rännates meelde teekonna lõhnasignaalid ja navigeerivad aastaid hiljem nende abil sünnipaika kudema. Väga hea sissejuhatuse kalade põnevasse maailma annab etoloog Jonathan Balcombe’i ka eesti keeles ilmunud teos «Mida kala teab».

2. Kalad tunnevad valu ja hirmu

Kaladel, samamoodi nagu imetajatel, on nahas ja siseelundites notsitseptorid, mis tuvastavad valu või hädaohtu ning saadavad häiresignaali edasi ajju. Mitmed viimastel aastatel läbi viidud uuringud on näidanud, et valu mõjutab kalade käitumist nii lühi- kui ka pikaajaliselt ja kalad otsivad valule ja stressile leevendust. See tähendab, et valu põhjustab neile ka teadlikke kannatusi.

3. Kalad on indiviivid, mitte mass või varu

Püügimahte ja kalakasvatuse toodangut mõõdetakse ainult tonnides. Kalad on aga huvide ja eelistustega loomad, kellele läheb korda, mis nendega juhtub. Kui räägime kaladest ainult kui varudest, kaovad pildilt üksikolendid, kellest need moodustuvad.

4. Kalade käsitlemise heaolunõuded on puudulikud

Valdav enamus välja püütud kalu sureb laevatekil või jää peal aeglast lämbumissurma, olgugi et teadlaste sõnul põhjustab see neile tõsiseid kannatusi. Kasvatuses puuduvad liigispetsiifilised pidamisnõuded ning konkreetsed ettekirjutused kaladega ümber käimisele. Suurem osa kasvanduskaladest surmatakse õhu kätte või jääle lämbuma jätmisega. Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) järgi on see aga piinarikas tapaviis, mida peaks vältima.

5. Kalad on enim ekspluateeritud loomaliike maailmas.

Maailmas on pea 34 000 kalaliiki, rohkem, kui kõiki imetajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid kokku. Samuti on nad arvuliselt kõige ekspluateeritumad loomad, ainsad, kelle aastane tapahulk ulatub triljonitesse ning kelle õigustele ja heaolule ei pöörata pea üldse tähelepanu. On tulnud aeg seda muuta.

Loomade eestkoste organisatsioon Loomus avas uue portaali, mille eesmärk on tutvustada kalu ja kaladega seotud heaoluprobleeme. Portaal on osa Loomuse pikaajalisest kampaaniast «Armas kala». Portaaliga saad tutvuda SIIN.

Lea Soorsk, MTÜ Loomus
Allikas: Armas Kala

Proovi ka põnevaid merehõngulisi veganretsepte Armas Kala portaalist.

The post HOOLIVAT VEEPÄEVA | 5 üllatavat fakti meie veealustest sõpradest kaladest first appeared on Taimsed valikud.

The post HOOLIVAT VEEPÄEVA | 5 üllatavat fakti meie veealustest sõpradest kaladest appeared first on Taimsed valikud.

Mingi ajani nautisin tohutult kala ja mereande ning valisin võimalusel toidu, kuhu neid lisatud oli. Samuti olin mingi ajani veendunud, et kalas on aineid, milleta ma mitte kuidagi ellu ei jää. Mingi ajani pidasin kalalkäiku millekski mõnusaks ja lõõgastavaks. Ja kõige värskem kala ehk just äsja maha löödud tundus see kõige ihaldusväärsem.

Ja ausalt, olen ikka seesama inimene, kes olin siis. Mulle ei olnud tollal lihtsalt pähe tulnud, et kalad ei ole õnnelikud, kui õngekonksu alla neelavad. Ja ei ole õnnelikud kui nad võrkudes surnuks piinlevad. Ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et kui kalad elusalt maapinnal õhku ahmivad, siis see on nende jaoks kannatus. Ja et minu võimuses on valida, kas põhjustan kannatust teisele elusolendile või mitte. Olgu see elusolend nii teistsugune kui tahes.

Kala ning mereannid (karbid, krabid, kalmaarid, kaheksajalad, krevetid) on teistsugused ja nii piinlik, kui mul seda nüüd tunnistada ka ei ole, ega ma neisse kui elusolenditesse vist päriselt suhtuda ei osanudki. Bioloogiaõpikus, piltidel ja loodusfilmides olid nad elusolendid, teised liigid, kel oma elu. Aga niipea, kui tegelesin omale menüü koostamisega, oli kalade ja mereandide näol tegemist toiduainetega.

Tänavad, parklad, pargirajad, metsad, rannad, aiad – kõik kohad on täis suitsukonisid. Ka prügi. Ja kogu see prügi jõuab ükskord jõgedesse, meredesse, ookeanidesse. Mürgitama. Reostama. Kusjuures huvitav on märkida, et pole õige panna süüd kogu ookeanipüügi eest eraisikutele Ookeaniplastist üle poole moodustab kalapüügivarustus, mis lihtsalt maha on jäetud. Ja see on teadmine, mida film „Seaspiracy“ õnneks praegu laiemalt levitab.

Aga ikkagi sigaretikonid – need mürgitavad vett ja vee-elustikku. Eile pargis kõndides mõtlesin, et kui oleks minu teha, siis ma lihtsalt keelaks suitsetamise ära. Mitte suitsetajate, vaid maha visatavate suitsukonide pärast. Miks me laseme ühel osal inimestest reostada meie kõigi ühist koduplaneeti, mulda ja põhjavett? Ja kalu ka. Isegi kui ma neid ei söö, ei taha ma ju, et nad mürgitatud saaksid ja neil halb oleks?

Me ilmselt kõik teame, et plastkõrred on pahad vee-elustikule, eriti veekilpkonnadele. Aga kas me teame, kui palju merekilpkonni lihtsalt seetõttu sureb, et nad jäävad kalavõrkudesse kinni? Sama juhtub ka delfiinide, vaalade ja haidega. Ja kas me tahame seda teada? Palju mõnusam on elada, kui ei pea teadma. Ja palju lihtsam on kala päästmiseks loobuda plastkõrre kasutamisest kui päriselt kala mitte süüa, kas pole?

Võrreldes 1970. aastaga on maailmameres kalade arv peaaegu poole võrra vähenenud, leidis hiljutine Londoni Zooloogiaseltsi ja WWFi uuring. Meil on uuringute järgi meredes ka rohkem plasti, just mikroplasti, kui kalu. (See pole ilmselt keeruline, kui kalu muudkui väheneb ja plasti tuleb muudkui juurde).

Mikroplast pole ainult meredes, vaid kõikjal meie ümber, isegi naise platsentas on mikroplasti leitud, kõikjal. Ja justkui prügi probleem oleks veel kaladel väike probleem, me ka piiname kalu nii tohutult neid püüdes ja kalakasvandustes toiduks kasvatades. Meie mõtteviisi head näited on, et kalu loeme tonnides palju neid on või palju neid veest välja püüti, mitte numbrites, neist räägime kui kalavarudest. Kalade kohtlemisel ja tapmisel pole mitte mingeid piiranguid ega seadusi ka, kalakasvandused võivad kaladele olla näiteks nii ohtlikud, et neile peab antibiootikume sisse söötma (nagu farmiloomadelegi) ja neid peab vaktsineerima.

Me teame kaladest ikka väga vähe, on ju levinud ütlus külm nagu kala, tuim nagu kala. Aga alles hiljaaegu on teadlased hakanud kalu uurima ka kalade endi tõttu, mitte kasutusvõimaluste pärast. Tulemused on üllatavad ja järeldati, et kalade närvisüsteem, tundeelu, sotsiaalne käitumine ja kognitiivsed võimed on täiesti võrreldavad imetajate ehk meie omadega.

Kahe pisikese lapse emana olen tihti dilemma ees, kuidas ma nüüd lapsele seletan, et kui pildil on rõõmus kala õnge otsas, siis ega ta vist tegelikult väga õnnelik pole sel hetkel. Või etenduseplakatil. Kas pole huvitav, et ajas ja kohas, kus meil ei ole toidupuudust, peame kalalkäiku millekski imeliselt rahustavaks mõistmata, et oleme teist liiki tapma tulnud?

Meile tundub, et kurja juur on kasvav rahvastik. Silmiavav oleks endile teadvustada, et keskmine inimene tarbib võrreldes 1960ndatega kolm korda, Hiinas koguni viis korda rohkem kala. Juurde tuleb liita veel need miljardid ja miljardid inimestele toiduks peetavad farmiloomad – sest mida neilegi meie arvates sisse söödetakse? Kolmandik kogu maailma kala tööstuspüügi saagist lähebki farmiloomade ja kalakasvanduste kalade toiduks. Viimaseid peetakse aga tihti ülekalastamise jätkusuutlikuks alternatiiviks. Kui tavaliselt toidetakse farmikalu maisi ja sojaga, siis lihatoidulised kalad saavad söögiks teisi kalu, keda avavetest jätkusuutmatult püütud on.

Mingi aeg tagasi olin tohutult armsate inimeste seltskonnas, kellega väga palju täistaimset toitu naudime. Sel pidulikult õhtusöögil koosnes üks käik aga ühest ilusast ja tervest kalast. Sain sel hetkel enda kohta palju teada. Ma teadlikult ei ütle kunagi kellelegi, mida ta peaks või ei peaks söögiks valima. Küll võin oma mõtteid avaldada mingites teistes vormides nagu seegi kirjatükk praegu. Tol korralgi ei tahtnud ma midagi öelda, vaikisin ja jälgisin enda tundeid kalale ja juttudele metsloomade küttimisele. Minus kerkis meeletu kurbus. Elame ühiskonnas, kus on ebanormaalne, isegi vale kurvastada teise liigi surma üle, kes on toiduks valmistatud ja serveeritud. Minust teeb ebanormaalse inimese tõsiasi, et ma ei suuda maitsvaks küpsetatud kala enam näha toiduna, vaid kala laibana, küll maitsvaks küpsetatud laibana.

Mis aga oleks, kui selline reaktsioon oleks aktsepteeritud ja lubatud? Mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada prügi üle maas. Mis oleks, kui oleks normaalne maas vedelev prügi üles võtta? Ja mis oleks, kui oleks normaalne kurvastada õnge otsa jäänud kala üle?

Arvamuslugu ilmus ka Eesti Päevalehes.

The post Mis oleks, kui võiksin kurvastada õnge otsa jäänud kala üle? first appeared on Taimsed valikud.

The post Mis oleks, kui võiksin kurvastada õnge otsa jäänud kala üle? appeared first on Taimsed valikud.

Inimene vajab rakumembraanide, aju ja närvisüsteemi tarbeks rasvu, mida nimetatakse asendamatuteks rasvhapeteks. Need aitavad reguleerida vererõhku, vere hüübimist ning immuun- ja põletikvastuseid. Asendamatud on need sellepärast, et keha ei suuda neid ise toota, vaid peab saama toidust.

ALA on oomega-3-rasvhape, mida leidub ohtralt taimedes, nagu linaseemned, rapsiseemned, soja, Kreeka pähklid ja eelnimetatutest valmistatud õlid.

Keha muundab ALA pikema ahelaga oomega-3-rasvhapeteks, mida nimetatakse EPA-ks ja DHA-ks. Viimaseid leidub ka rasvases kalas, kes on saanud need vetikatest. Kehal on raske oomega-3-rasvhappeid muundada, mistõttu osa inimesi väidab, et kalaõli tarbimine on tervise seisukohalt hädavajalik. Kuid nii see pole. Tegelikult võib kala tuua isegi rohkem kahju kui kasu.

Cochrane’i ülevaated

Cochrane’i ülevaateid peetakse tõenduspõhiste uuringute kullaprooviks. Ühes 2018. aasta ülevaates leiti, et kui suurendada EPA ja DHA tarbimist rasvase kala või kalaõli toidulisandi näol, on sel südametervisele vähe mõju, kui üldse. Need leiud kattuvad paljude teiste kvaliteetsete ülevaadete väidetega. Lisaks leiti, et taimset päritolu ALA võib vähesel määral vähendada kardiovaskulaarsete juhtumite ja arütmia (ebanormaalse südamerütmi) ohtu.

Ühes teises 2018. aasta ülevaates, mis avaldati ajakirjas British Journal of Nutrition, leiti, et suurema koguse taimset päritolu ALA tarbimine vähendab südamehaiguste ohtu. Paistab, et taimsed oomega-3-rasvhapped on parem valik. Tegelikult on paljud viimase kahe aastakümne jooksul korraldatud uuringud näidanud sarnast kalaõli toime puudulikkust ja otse taimedest omastatud ALA paremat mõju.

Suurenev elavhõbeda hulk

Osa uuringuid viitab, et rasvase kala ja eriti kalaõli toidulisandi tarbimisel võib olla väidetule vastupidine toime ja need võivad kardiovaskulaarsete juhtumite ohtu hoopis suurendada.

American Heart Association ehk Ameerika Südameühing väidab, et eeltoodut saab selgitada kalas leiduva keskkonnast pärit saasteaine metüülelavhõbeda kahjuliku toimega. Ida-Soomes, kus kala sisaldab palju elavhõbedat, korraldati uuring, mille tulemusel leiti, et elavhõbeda sisaldus juustes ja söödud kala kogus seostusid kardiovaskulaarse surma suurenenud ohuga. Teiste sõnadega – nendel, kes sõid kõige rohkem kala, olid ka elavhõbeda sisaldus juustes ja kardiovaskulaarse surma oht kõige suuremad.

Mürgid

Kogu maailma ookeanid on saastunud mürgiste saasteainetega, nagu metüülelavhõbeda, polüklooritud bifenüülide ja dioksiinidega, millest paljud toimivad kahjulike närvimürkidena.

Mida kõrgemale toiduahelas liikuda, seda enam neid kuhjub, eriti rasvasesse kalasse, mis nullib kogu oomega-3-rasvhapetest saadava võimaliku kasu.

Vastuolulised nõuanded

Toitumisnõuanded on huvitavad. Ühest küljest soovitatakse rasedatel ja imetavatel naistel süüa rasvast kala, sest oomega-3-rasvhapped aitavad lapse närvisüsteemil areneda. Teisest küljest hoiatatakse naisi, kes toidavad last rinnaga, kes on rasedad või plaanivad rasestuda (sh kaugemas tulevikus), et nad ei sööks üle kahe portsjoni rasvast kala nädalas. Viimase nõuande põhjus on asjaolus, et kalas leiduvad saasteained võivad kuhjuda ja mõjutada tugevalt loote üsasisest arengut. Ja sellega hoiatused veel ei piirdu! Lapsed, rasedad ja rasestuda püüdvad naised peaksid vältima ka hai, mõõkkala ja marliini söömist, sest need sisaldavad rohkem elavhõbedat kui ükski muu kala ning see võib kahjustada lapse närvisüsteemi. Nii et kui sööd – on paha, kui ei söö – jälle paha!

Noroviirus

Saasteained ei ole ainus probleem, sest filtertoitujatest koorikloomad, nagu rannakarbid ja austrid, koguvad keskkonnast baktereid ja viirusi ning kujutavad toorelt süües terviseohtu.

Noroviirus on üks neist ohtudest. See võib põhjustada palavikku, iiveldust, oksendamist, krampe ja kõhulahtisust.

Noroviiruse nakkus levib väga kiiresti nii inimeselt inimesele kui ka saastunud pinna ja seejärel suu puudutamise kaudu. Nakkuspuhangud on levinud haiglates, lasteaedades, koolides ja kruiisilaevadel ning neid võib ette tulla ka restoranides ja hotellides. Harilikult kulgeb haigus kergelt ja möödub ühe-kahe päevaga. Enamik haigestunuid paraneb täielikult paari päevaga, kuid väga noorte ja eakate inimeste jaoks võib viirus ohtlikuks osutuda.

Paljud viiruspuhangud on seotud sellega, et koorikloomad on saastunud inimfekaalidega. Kahepoolmeliste koorikloomade, eriti austrite, saastumist noroviirusega peetakse toiduohutuse seisukohalt ohtlikuks. Ühes uuringus leiti, et üle Ühendkuningriigi tegutsevatelt edasimüüjatelt tellitud 630 austrist oli 69% noroviirusega nakatunud.

E-hepatiit

E-hepatiit on paljudes arengumaades endeemia, levides seal fekaal-oraalsel teel. Arenenud riikides esineb haiguspuhanguid tänu paremale taristule, veevarustusele ja hügieenile üsna harva.

Sellegipoolest on arenenud riikides esinenud nakkuskoldeid, mis ei ole seotud reisimisega piirkondadesse, kus viirus esineb, vaid hoopis zoonootilise ülekandega. Kariloomad, näiteks sead, võivad olla nakkuskandjad. Sealautade reoveest ja lägahoidlatest on leitud viirust märkimisväärsel hulgal. Sealtkaudu võib see sattuda veeringesse ja kuhjuda seejärel koorikloomadesse. Nakkusliku E-hepatiidi viirust on leitud loomasõnnikust, reoveest, ebapiisavalt puhastatud veest, saastunud koorikloomadest ja loomalihast.

Kalakasvandused ei ole lahendus

Kalakasvandused, mis toodavad praegu üle poole tarbitavast kalast, ei ole kindlasti lahendus. Need loomi liigselt täis topitud ebaloomulikud basseinid levitavad haigusi ja saastavad vett, lämmatades mereelustikku orgaaniliste saasteainete, antibiootikumide, parasiiditõrje kemikaalide, valuvaigistite, desinfitseerimisainete, söödalisandite, metallide ja roiskumisvastaste ainetega.

Kasvandusest pärit kala kipub sisaldama vähem oomega-3-rasvhappeid, sest neile söödetakse lisaks kalajahule ja -õlile oomega-6-rasvhapete rikkaid taimeõlisid. Just nii – merest püütakse kala, et sööta kasvanduse kalu ja kariloomi.

Tööstusliku kalapüügi tõttu hävitatakse enneolematul hulgal ookeane ja iidvanu korallrahusid. Mere ökosüsteemid varisevad kokku, sest põhjatraalerid künnavad merepõhja ja kuni 90% kalaliikidest on ära tarvitatud, mis suretab välja ka neist toituvate suurte mereloomade asurkondi. Selline doominoefekt võib lüüa ookeani ökosüsteemid miljoniteks aastateks segamini.

Endiselt on levinud jabur veendumus, et kala ei tunne valu, olguti et rohked teaduslikud tõendid osutavad, et kala on samamoodi tundlik olend nagu imetajad ja linnud. Valu on evolutsiooni tähtis osa, sest õpetab, et teatud asju tuleb tingimata vältida.

Alternatiivid kalale

Hea uudis on see, et asendamatute oomega-3-rasvhapete tarbimiseks ei ole vaja ookeane hävitada, valu tekitada ega närvimürke ja kartsinogeene sisse süüa. Taimne toit pakub neid rasvu rohkem kui küllaldaselt, et süda oleks hea tervise juures ja keha jaksaks võidelda põletikuliste haiguste, näiteks artriidiga.

Soovi korral võib tarvitada vetikapõhist vegan oomega-3-rasvhapete toidulisandit, mis varustab keha EPA ja DHA-ga ilma saasteohtu kujutamata ning kala söömisega seonduvaid eetilisi ja keskkonnaprobleeme tekitamata. Aidake ookeanidel terveneda ja jätke kalad rahule!

Allikas: Plant Based News
Tõlgis: Jane Tooman

Vaata veel: Armas Kala

The post Miks ei ole kala nii tervislik, kui arvatakse? first appeared on Taimsed valikud.

The post Miks ei ole kala nii tervislik, kui arvatakse? appeared first on Taimsed valikud.

Mitmekesise vegandieedga saab kätte kõik vajalikud toitained, kusjuures sageli esinevad need meie keha jaoks paremini omastataval kujul kui loomseid tooteid sisaldava toitumise korral. Kui valite täistaimse menüü, väldite ka liha, kala ja piimatoodete tarbimisega kaasnevat kahjulikku tervisemõju. 

1. müüt:  “Vegantoit pole piisavalt valgurikas.”

Teadlased väidavad, et on aeg lõpetada veganitelt pärimine, kust ta valku saab. Arusaam, et taimetoit ei sisalda täisväärtuslikke valke, on iganenud. Mitmekesine vegantoitumine, mis annab piisavalt energiat, sisaldab ka kõiki aminohappeid ehk valkude ehituskive, mida inimene vajab.

Igaüks meist vajab kudede ehitamiseks ja parandamiseks valke. Eriti head valguallikad on sojaoad, tofu, sojapiim, veganhakkliha ja kinoa. Kaunviljad (herned, oad ja läätsed), pähklid ja seemned ning täisteratooted (täisterapasta, pruun riis ja täisteraleib) on samuti suurepärased valguallikad.

2. müüt: “Kaltsiumi saab ainult lehmapiimast.”

Meile on lapsest saadik korrutatud, et luude jaoks vajalikku kaltsiumi saab lehmapiimast ja teistest piimatoodetest. See pole tõsi! Ligikaudu 70% maailma inimestest ei joo täiskasvanuna piima, sest nad ei talu laktoosi ehk piimasuhkrut ja on kaotanud selle seedimise võime rinnapiimast võõrutamise ajal. Tegelikult näeme hoopis, et kõige sagedamini esineb osteoporoosi ja luumurde riikides, kus tarbitakse enim piimatooteid.

Head taimsed kaltsiumiallikad on seesamiseemned ja tahiini, tempeh, täisteraleib, muskaatkõrvits, viigimarjad, mandlid, parapähklid, lehtkapsas ja kevadised võrsed. Tofu (mida valmistatakse kaltsiumsulfaadiga) ja kaltsiumiga rikastatud tooted, nt taimsed piimad, on samuti head valguallikad.

Ärge unustage, et D-vitamiin on väga tähtis, sest aitab kehal kaltsiumi omastada!

3. müüt: “B₁₂-vitamiini saamiseks tuleb süüa liha.”

Inimene vajab väikest kogust B₁₂-vitamiini (1,5 mikrogrammi päevas), kuid see on närvirakkude tervise ja teiste tähtsate funktsioonide seisukohast hädavajalik.

B₁₂-vitamiini toodavad pinnases elutsevad bakterid. Traditsiooniliselt on inimesed ja loomad saanud seda vitamiini pesemata toitu süües, kuid tänapäeva moderniseeritud toidutootmine on nii hügieeniline, et peame hankima seda muudest allikatest, täpsemalt toidulisanditest. Samal põhjusel söödetakse B₁₂-vitamiini lisandeid farmiloomadele, seega liha söömine selle vitamiini saamiseks ei ole põhjendatud.

Lihas leiduv B₁₂-vitamiin on seotud loomse valguga, mistõttu on seda on raske omandada kui bakterite toodetud ning toidulisandites ja rikastatud toiduainetes kasutatavat vitamiini. Keha võime B₁₂-vitamiini omastada väheneb vanusega, seepärast soovitatakse USA-s kõigil üle 50-aastastel inimestel olenemata nende järgitavast dieedist tarvitada vitamiini saamiseks rikastatud toiduaineid.

Head allikad on pärmiekstrakt (nt Marmite), maitsepärm, B₁₂-vitamiiniga rikastatud taimsed piimad ja margariinid ning B₁₂-vitamiini toidulisand.

4. müüt: “Veganid ei saa piisavalt rauda.”

See, et raua saamiseks peab liha sööma, on müüt. Üks suuremaid taimetoitlaste ja veganite uuringuid „European Prospective Investigation into Cancer and Nutrition (EPIC) Oxford study“ võrdles üle 18 000 lihasööja, 4500 kalasööja, 6600 taimetoitlase ja 800 vegani dieeti. Leiti, et veganid tarbisid kõige rohkem rauda, aga lihasööjad kõige vähem.

Liha sisaldab heemilist rauda, mille liigne tarbimine võib kahjulik olla, suurendades nii südamehaigusesse haigestumise ohtu kui ka vähiga seostatavate ühendite moodustamist. Taimset päritolu mitteheemiline raud sellist kahju ei tee.

Mitteheemilise raua parimad allikad on täisteraviljatoidud, kaunviljad, seemned, kuivatatud puuviljad ja tumeroheliste lehtedega köögiviljad. Toidud, mis sisaldavad C-vitamiini, aitavad raual paremini imenduda, kui neid süüakse sama toidukorra ajal.

5. müüt: “Sojatoidud mõjuvad halvasti nii tervisele kui ka keskkonnale.”

Soja kohta on liikvel palju õudusjutte. Hoiatatakse, et soja häirib sugulist arengut ja viljakust ning kasvatab meestele nn meherinnad. Sellised jutud keskenduvad fütoöstrogeenidele ehk teatud looduslikele ainetele, mida leidub sojas, aga ka paljudes puu-, köögi- ja kaunviljades ning täisteraviljas. Need on 100 kuni 100 000 korda nõrgemad kui inimese- või lehmapiimas leiduvad looduslikud östrogeenid.

Jutud tuginevad väiksemahulistele loomkatsetele ja neil ei ole inimestega mingit seost. Fütoöstrogeenid käituvad eri liikidel erinevalt ja paljudes katsetes on süstitud loomadele suuri annuseid või sundsöödetud liigseid koguseid. Inimestega korraldatud uuringutes ei ole kahjulikku mõju tuvastatud.

Soja on väga toitev, olles rikas nii valkudest, tervislikest polüküllastumatast rasvhapetest, haigusi ennetavatest antioksüdantidest, B-vitamiinist kui ka rauast. Sojavalk langetab kolesteroolitaset ja vähendab südamehaigusesse haigestumise ohtu. Tüdrukutel, kes söövad rohkem soja, on täiskasvanuna väiksem oht haigestuda rinnavähki võrreldes nendega, kes söövad vähem. Soja tarbimine pärast vähidiagnoosi vähendab haiguse kordumise ohtu ja suurendab tõenäosust ellu jääda.

Ülemaailmne metsade mahavõtmine soja kasvatamiseks on küll keskkonnakatastroof, ent see pole veganite süü. Enamik sojast söödetakse kariloomadele, et toota liha, piimatooteid ja mune. Kui soovite säästa nii oma tervist kui ka planeeti, siis asendage veisesteik küpsetatud tofuga.

6. müüt: “Rasvane kala parandab ajutalitlust.”

Pole mingeid tõendeid, et kalaõli parandaks ajutalitlust. Uuringud osutavad, et kõigis kalades leiduvad saasteained, nagu polüklooritud bifenüülid, dioksiinid ja elavhõbe, võivad mõjuda osale inimestele kahjulikult.

Oomega-3-rasvhappeid on mõistlikum tarbida linaseemneõli ja Kreeka pähklite näol – see on turvalisem, tervislikum ja kasulikum mereelustikule, kes on üha suuremas ohus. Kui soovite tarbida pika ahelaga oomega-3-rasvhappeid EPA ja DHA, siis võtke vetikatest valmistatud toidulisandit – sealtsamast saavad seda ka kalad!

7. müüt: “Lääne inimesed on kõige tervemad maailmas.”

Krooniliste haiguste käes kannatab rohkem inimesi kui ealse varem – umbes 7,4 miljonil inimesel Ühendkuningriigis on südame- ja vereringehaigus, aga ligi neljal miljonil täiskasvanul on diagnoositud diabeet. Üks kaheksast naisest haigestub rinnavähki ja üks kaheksast mehest eesnäärmevähki. Tegelikult diagnoositakse igal teisel inimesel millalgi tema elu jooksul vähktõbi.

Kehv dieet, mis sisaldab palju küllastunud rasvhappeid, kolesterooli, loomseid valke, hormoone ja kasvufaktoreid tapab rohkem inimesi kui suitsetamine! Mitmekesine vegantoitumine, mis sisaldab palju puu- ja köögivilju, täisteratooteid, kaunvilju, pähkleid ning seemneid, hoiab tervist ja vähendab ohtu haigestuda kõige surmavamatesse haigustesse.

8. müüt: “Mees peab liha sööma.”

See on halvasti varjatud vihje, et mees peab seksuaalse võimekuse jaoks liha sööma – tegelikult peitub tõde hoopis vastupidises! Rasvased toidud, nagu steik, juust ja peekon, ei ummista mitte üksnes neid artereid, mis viivad südamesse, vaid ka teisi. Sellised toidud suurendavad diabeedi ja ülekaalulisuse ohtu, mida seostatakse samuti impotentsusega.

Endine tuletõrjuja ja triatleet Rip Esselstyn, tuntud südamekirurgi Caldwell Esselstyni poeg kummutab müüdi, et liha tähendab head seksi: „Mis puutub südamehaigusse, siis halvasti toimiv peenis on nagu kanaarilind söekaevanduses.“ Impotentsus puudutab üht kümnest Ühendkuningriigi mehest. Toitumise muutmine on lihtne viis end ummistunud arterite, südamehaiguse, infarkti ja paljude muude haiguste vastu kaitsta.

9. müüt: “Kana on tervislik valik.”

1970. aastatel tembeldati kana tervislikuks valikuks, sest selles on vähem rasva kui punases lihas. Kanade valikulise aretamise, intensiivsete kasvatamismeetodite ja lindude kiirele kasvule keskendumise tõttu oleme jõudnud selleni, et tänapäeva supermarketikanad sisaldavad valkudest rohkem rasvu, millest enamiku moodustavad küllastunud rasvhapped.

Küllastunud rasvhapete tarbimine suurendb rinna-, eesnäärme- ja soolevähi, aga samuti südamehaiguse ja diabeedi tekkeohtu. Asendage kana näiteks kikerhernestega.

10. müüt: “Me oleme loodud liha sööma.”

Meie keha sobib palju paremini taimse toidu kui liha söömiseks, sest me toodame süljes ensüüme, mis aitavad meil süsivesikuid seedida; me närime pigem küljelt küljele, mitte üles-alla, nagu teevad lihasööjad; meie pikad sooled võimaldavad taimset toitu aeglasemalt seedida. Karnivooridest loomad ei tooda taolisi tärklist seedivaid ensüüme süljes ja nende happeline magu aitab neil liha kiiresti seedida, samas kui lühikesed sooled võimaldavad lihajäägid kiiresti väljutada.

Meie väiksed nürid silmahambad ja pehmed sõrmeküüned ei luba meid huntide egai lõvidega ühte patta panna – nende silmahambad võivad olla kuni 7 cm pikad! Nad käristavad oma saagi lõhki, rebivad selle küljest toore liha tükke ja kugistavad need ilma noa-kahvli abita alla. Kui mõelda, milline mõju on küllastunud rasvadel meie arteritele (need suurendavad südamehaiguse ja infarkti ohtu), siis ei ole me loodud liha sööma. Huntidel ega lõvidel seda muret pole.

Vastupidiselt levinud arvamusele sõid meie iidsed eellased palju rohkem taimi kui meid üritatakse uskuma panna. Tõendid osutavad, et nad sõid röstitud juurvilju, lehtköögivilju, sellerit, viigimarju, pähkleid, seemneid ja maltsaseemneid, mis meenutasid kinoad.

Allikas: Plant Based News
Tõlkis: Jane Tooman

The post Kaltsiumi saab ainult lehmapiimast ja taimed ei sisalda valku? Lükkame ümber 10 müüti vegantoitumisest first appeared on Taimsed valikud.

The post Kaltsiumi saab ainult lehmapiimast ja taimed ei sisalda valku? Lükkame ümber 10 müüti vegantoitumisest appeared first on Taimsed valikud.

Olgugi et teadusringkonnad ei ole kiirustanud tunnistama, et kalad tunnevad valu, on enamik biolooge ja veterinaare sellega praeguseks siiski nõustunud. Mis puutub valu ja naudingu tundmisse, siis on kalad selles tegelikult koerte, kasside ja muude loomade sarnased. Kahjuks ei ole kaladel julmuse eest mingit kaitset. Nõuded kalade kaitse suhtes on reeglina tunduvalt leebemad võrreldes teiste põllumajandusloomadega. 

Vähe sellest – toiduks kasvatatavad ja tapetavad kalad käivad läbi tõelisest põrgust. Kalakasvandused on ebasanitaarsed ja liiga tihedalt loomi täis, olles täiuslik kasvulava parasiitidele. 2016. aastal levis meritäide puhang Skandinaaviamaadest Tšiilini. Verest, nahast ja limast toituva parasiidiga nakatusid ligi pooled Šotimaa lõhekasvandustest.

Kalakasvatus pole mitte üksnes eemaletõukav ja ohtlik, vaid ka julm. Ajakirjas Journal of Experimental Biology avaldatud uuringu kohaselt kasvab kalakasvanduse lõhe sellise suurendatud kiirusega, et üle poole kaladest jäävad osaliselt kurdiks. Üks teine uuring tuvastas, et paljud kalakasvanduse lõhed kannatavad ränga depressiooni käes. Masenduses kalad hulbivad elutult veepinnal.

Organisatsioon Mercy For Animals korraldas 2011. aastal kalade tapamajas salajase uurimise ja paljastas, kuidas kalu nüliti elusalt. Nad visklesid ja püüdsid tööliste nugade eest pääseda. Samal ajal, kui kalad õhku ahmisid, rebisid töölised neil näpitsatega naha seljast.

Kuidas Sina neid aidata saad?

1. Söö rohkem taimi

Kõige suurem teene, mida veealustele sõpradele teha saame, on kalasöömisest loobumine. Katseta toide, mille maitsed ja tekstuurid meenutavad tuntud ja armastatud kalatoite. Toredaid retseptee leiad nii “Taimsete valikute” retseptiide lehelt kui ka Loomuse Armas Kala portaalist. Hoia silma peal ka Loomuse ja “Taimsete valikute” sotsiaalmeedias, kus jagame iga nädal häid veganretsepte.

2. Jaga videoid ja fotosid sotsiaalmeedias

Enamik inimesi ei kujuta ettegi, kui hirmsalt kalu koheldakse või ei mõista nad, et kalad on tundmisvõimelised olendid. Sina saad salavideoid või seda fotot sotsiaalmeedias jagades oma sõpru ja peret harida. Vaata ja jaga ka Armas Kala harivaid videoid Loomuse YouTube’i lehel.

3. Märka kalu avalikes kohtades ja anna väärkohtlemisest teada

Uuri näiteks siit, millele kalade pidamisel tähelepanu pöörata. Mitmetes söögikohtades, kauplustes, kontorihoonetes ja isegi terviseasutustes on akvaariume, kuid mitte alati ei peeta kalu neile sobilikus keskkonnas. Loe ka lähemalt, milline on sobilik keskkond ja mida teha, kui märkad puudu jääke, Armas Kala portaalist.

4. Anneta

Annetuse tegemine Loomusele on igal juhul väga hea viis abiks olla.

5. Soovita restoranidele taimseid valikuid

Suuna toitlustusettevõtted Loomuse programmi “Taimsed valikud” juurde ja proovi söögikohtades veganversioone klassikalistest kalatoitudest, nt vegansushit. Söögikohtadega tutvu lähemalt siin.

The post Neljapäev on kalapäev: kalad on maailma enim väärkoheldud loomad. Kuidas Sina neid aidata saad? first appeared on Taimsed valikud.

The post Neljapäev on kalapäev: kalad on maailma enim väärkoheldud loomad. Kuidas Sina neid aidata saad? appeared first on Taimsed valikud.

• purk kikerherneid
• 60ml vegan majoneesi
• 1 spl sinepit
• 1,5 spl ume ploomi äädikas
• 2 tl selleriseemneid
• 1 vars sellerit
• 2 spl hakitud sibulat
• 0,5 tl musta pipart
• 0,25 tl cayenne pipart
• Romani salatit või lehtkapsast
• nori
• röstsaia

Kuidas teha?

1. Pane köögikombaini kikerherned, majonees, äädikas, selleriseemned, seller, sibul, must pipar, cayenne pipar. 
2. Haki mõned korrad, mitte rohkem kui 20 sekundit. 
3. Serveeri röstsaia, salatilehtede ja noriga. 

Retsepti allikas: Sweet Potato Soul

The post Vegan “tuunikala” salat first appeared on Taimsed valikud.

The post Vegan “tuunikala” salat appeared first on Taimsed valikud.

Kafu
• 2 viilu kõvemat tofut
• 1 leht norit
• ½ klaasi jahu
• 1 spl maisitärklist
• ½ tl soola
• ¼ tl karripulbrit
• ½ klaasi karboniseeritud vett (või õlut või siidrit)
• Õli praadimiseks

Chipsid ehk kartulisektorid
• 3 suurt kartulit
• 2 tl oliiviõli
• ¼ tl soola
• ½ tl kuivatatud rosmariini

Tartar kaste
• ⅛ klaasi maitsestamata sojapiima
• ¼ tl õunaäädikat
• ⅛ tl sinepit
• ¼ tl vahtrasiirupit
• ¼ tl soola
• ½ tl laimimahla
• ⅓ klaasi rapsiõli
• 1 tl hakitud tilli
• 1 spl relish kastet
• 1 tl kuivatatud ja hakitud kappareid
• Maitse järgi veel veidi soola

Valmistamine:

Kaste:
1. Lisa blendrisse sojapiim, õunaäädikas, sinep, vahtrasiirup, sool, laimimahl. Blenderda 1 minut ja lisa aeglaselt rapsiõli samal ajal blenderdades. Blenderda veel umbes 3 minutit kuni kaste on paks ja kreemine. Kui on liiga vedel, siis lisa veel veidi õli ja blenderda veel natuke.
2. Sega kausis kastmesse till, relish kaste, kapparid ja soovi korral veel soola. Pane külmkappi ootele.

Chipsid ehk kartulisektorid:
1. Eelkuumuta ahi kuni 250° C.
2. Koori kartulid, lõika sektoriteks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, lisa õli ja maitseained, sega kuni kõik sektorid on kaetud.
3. Laota kartulisektorid nii, et nad ei oleks üksteise peal. Küpseta ahjus ümbes 20 minutit kuni on kuldsed ja krõbedad.

Kafu
1. Lõika tofu viilud pooleks, et kokku oleks 4 tükki. Lõika norilehed tofutükkide suurusteks ning aseta tofutükkidele. Pressi õrnalt nii, et nori jääks tofu külge kinni. Teisele poole raputa õrnalt soola.
2. Sega kausis jahu, tärklis, sool ja karripulber. Sega karboniseeritud vesi ja sega kuni tainas on ühtlane. Lisa natuke jahu, kui tainas on liiga paks, või lisa natuke karboniseeritud vett, kui tainas on liiga vedel.
3. Kuumuta sügavam pann ja lisa nii palju õli, et tofu tükid saaksid selle sees “ujuda”.
4. Kasta tofu koos nori lehega kastmesse nii, et see oleks üleni kaetud. Prae 3-4 minutit kuni on mõlemalt poolt kuldpruun. Aseta köögipaberile, et eemaldada üleliigne õli.
5. Serveeri tofish natukese sidrunimahla ja tilliga, kõrvale lisa kartulisektorid ja kaste.

Retsept ja pilt: Elephantastic Vegan

The post Kafu ja kartul first appeared on Taimsed valikud.

The post Kafu ja kartul appeared first on Taimsed valikud.