Gruusia köök üllatab keerukate omakeelsete toidunimedega, mille taga peituvad maitsetest pungil erilised road. Seejuures on laual olulisel kohal ka jook, sest Gruusia on tuntud kui üks maailma vanimaid veinivalmistamise piirkondi.

Ennemuiste, kui Jumal rahvastele maid jagas, olid grusiinid viimased, kes kohale ilmusid. “Kus te olite?” vihastas Jumal, kellele olid kätte jäänud vaid kõige kehvemad kõrbed ja kaljud. “Me sõime ja jõime — Sinu auks, armas Jumal!” vastasid grusiinid. Leebunud, ei karistanud Jumal grusiine, vaid kinkis neile kõige magusama maatüki, just selle, mida ta oli seni kiivalt endale hoidnud. 

See pseudomüütiline sissejuhatus annab aimu, milline kontrastide maa Gruusia on. Viljakas maa, mille rahvas on uhke ja lahke, mille ajalugu on täis okupeerimisi ja ränki võitlusi iseseisvuse eest ning kus ei möödu ühtegi pidu ilma toostide tõstmiseta. 

Gruusia, Georgia või Sakhartvelo — heal lapsel mitu nime — oli pärast Armeeniat teine riik, mis kristluse omaks võttis. Hoolimata sellest, et õigeusk õitseb Gruusias ka tänapäeval, teevad paganlikud motiivid ja müüdid kaasaegses kunstis ja popmuusikas jõudsalt comeback’i. Gruusia ühiskond on patriarhaalne ja õigeusklik, kuid ei saaks hakkama ilma vägevate naisteta.

Need omadused on kujundanud nii pidulauakombeid kui külalistele esitletavate rahvusroogade valikut. Leia endale grusiinist sõber, kes sind endaga traditsioonilisele pidusöögile ehk supra’le kutsub, ja jälgi. Kui mehed hoolitsevad, et veini jaguks ja klaasid oleksid alati täis ning tõstavad tooste, siis perenais(t)e kanda on ülejäänu: kokkamine, teenindamine ja nõude pesemine. Gruusia pidulaud ei tohi kunagi tühi olla ja iga järgmine käik tõstetakse lihtsalt eelmiste nõude peale, nii et laud on lookas. Põhjuse supra’ks leiab alati: nõudku tähistamist pulmad, sünnipäev, matused, ristsed, kauaoodatud puhkus või külalised.

Kaukaasia šašlõkk vs. “juhuslikult vegan”

Läänemaailmas trendikas taimetoit ei ole võõrana Gruusia toidukultuuri süübides kindlasti esimene asi, mis ette satub. “Autentne” Kaukaasia köök — nii, nagu seda pakutakse kallitele külalistele või eestlastele teeäärsetes einelates — sisaldab ohtralt hautatud, küpsetatud või vinnutatud liha, nii pehmet kui kõva juustu ja õrnalt soolast valget leiba, olgu see siis Armeeniast pärit lavašš, Gruusia piklik nisujahuleib puri või selle juustuga täidetud versioon hatšapuri (gruusia keeles ‘kodujuustu-leib’). See menüü on aga ainult pool tõest.

Gruusias kohapeal ilma pikemate tseremooniateta serveeritav restoranitoit annab hea ülevaate sellest, mida kohalikud ka kodus söövad. Vast üle maailma tuntud hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid ei pea ilmtingimata olema täidetud lihaga, küll aga peavad nad olema mahlased. See selgitab, miks on peaaegu tabu neid noa ja kahvliga süüa — söögiriistaga taignaseina haavates voolab maitsev leem suhu jõudmise asemel taldrikule. Hinkaale süüakse sõrmede vahelt, hoides kinni pelmeeni sabast, mis jääb söömata. Taldrikule kogunevad sabad aitavad eine lõpus välja selgitada seltskonna kõige vägevama sööja. Hinkaale leidub nii keedetud kui praetud vormis, täidetud šampinjonide, kartuli või kõrvitsaga.

“Juhuslikult vegan” kategooriasse kuuluvad õnne korral ka lobio ja lobiani — esimene neist oahautis (ettevaatust, vahel suitsusingiga!) ning teine hatšapuri-laadne oatäidisega pirukas (kui selle taignas just muna ei leidu). Täistaimsete pearoogade hulka kuulub ka pommuhautis adžapsandali.

Toekate hautiste kõrvale serveeritakse seedimist soodustavaid marineeritud köögivilju. Mõned neist, nagu pipar, kurk ja tomatid, on ka meile Eestis tavalised, aga mõne — nagu endeemilise kaukaasia tariõie ehk džondžoli pungade — maitsmiseks tuleb ette võtta reis lõunamaale.

Kartuli salata ja muu eksootika

Keerukate gruusiakeelsete toidunimede vahelt leiab eestlase silm üles ka kartuli salata, kuid tegemist ei ole meile tuttava toeka salatiga, vaid grusiinide ühe peamise etnilise hõimu — kartvelide — kerge roaga: tomati-kurgi salatiga, mida serveeritakse ohtra maitserohelise ja Kreeka pähklitega.

Jookide osas on Gruusia tuntud kui üks maailma vanimaid veinivalmistamise piirkondi ning veinitegemisel üle jäänud viinamarjajääkidest valmistatava grappa-laadse tšatša tõttu lausa kurikuulus. Proovimist väärt on ka Gruusia limonaadid: maitsete valik on põnev, alates pirnist kuni vanillini, rääkimata estragonimaitselisest Tarhunist.

Kuigi poeletid on täis kaasaegseid kreemikooke, leidub turul alati ka traditsioonilisi maiustusi tšurtšela’sid ning värskeid ja kuivatatud puuvilju. Kastmetest on välismaal kõige tuntum vast vürtsikas adžika, aga hoopis erilisema elamuse annab alõtšadest valmistatav tkemali, mille teevad vastupandamatuks küüslauk ja — järgnev on küll maitse asi — värske koriander. Tkemali’t leiab nii poeriiulitelt kui turulettidelt ning lisada võib seda kõigele hinkaalidest praekartuliteni (järele proovitud!).

Kartul on Gruusia köögis siiski üsna tagasihoidlikus rollis, figureerides enamasti hautistes. Levinuimaks lisandiks on hoopis tonis puri: valge leib, mida küpsetatakse spetsiaalse ümmarguse ahju ehk tone seintel. Väikesed pere-pagariärid on pealinna Tbilisi tänavatel sama tavaline nähtus kui välisvaluutat larideks vahetavad rahavahetusputkad ja muu hulgas ka lahustuvat kohvi serveerivad ajalehekioskid. Aeglast Gruusia kohvi valmistatakse nii, nagu seda teevad türklased, kreeklased ja armeenlased, keetes peenikest kohvitolmu selleks ette nähtud spetsiaalses kannus.

Vähemnõudlikele gurmaanidele ja kodukokkadele, kes saavad hakkama ilma endeemiliste taimede ja aparaatideta, on Gruusia köögi nautimine õige lihtsaks tehtud. Erinevaid maitseainesegusid, millest kuulsaim on ilmselt hmeli suneli (‘kuivatatud maitseaine’), leiab ka Tallinna turgudel ja supermarketites. Allpool olevas retseptis võib kasutada nii valmis maitseainesegu kui ise erinevatest maitseainetest kombineeritud puru väikeste lisanditega, mida poest ostetud valmissegust ei pruugi leida. Gruusia toit ei olegi terav, vaid pigem vürtsikas. Muuseas, kõik need pidustuste ajaks mitmeks päevaks tagalasse taanduvad ja köögikuningannadeks muutuvad Gruusia perenaised, keda mina tean, on metsikult head taimetundjad!

Ood Kreeka pähklile

Kohalikest toitudest taimsete versioonide välja mõtlemise ehk veganiseerimise asemel on Tbilisi taimetoitlased läinud importimise teed, pakkudes restoranides ja kohvikutes globaalse haardega hummust, burgereid ja pitsasid. Siinkohal pakun ette hoopis vastupidist teed mineva retsepti, kus gruusiapärased vürtsid ja valmistusviis võtavad enda embusesse meile väga olulise sügisese metsaanni — kukeseened.

Jõudmaks retseptini, tuleb veel enne esitada lühike ülistuslaul Gruusia köögis asendamatule — ka Eesti kaubanduses esindatud, kuid kardan, et köögis vähe kasutust leidvale — Kreeka pähklile. Kevadisi tooreid ja rohelisi koorimata Kreeka pähkleid keedavad grusiinid suhkrusiirupis ja kasutavad nii valmivat hoidist nii jookide kui kookide maitsestamiseks. Sügiseks küpseks saanud pähklite tuumasid süüakse niisama, lükitakse nööri otsa ning kasutatakse viinamarjamahlast ja nisujahust koosnevasse segusse kastes tšurtšela’de valmistamiseks. Kreeka pähklitest uhmerdatakse koos vürtsidega ka teralist pastat, mida kasutatakse üpris universaalselt. Eelroogades figureerib Kreeka pähkli pasta baklažaanirullides (nii valmib badridžani) või erinevate köögiviljadega — baklažaani, kapsa, peedi, spinati või porgandiga — koos leivakatte (ph’ali) koostisosana, põhiroogade juures lisatakse segule rohkem vett ja kasutatakse kastmena (baže).

Retsept: kukeseene-satsivi kolmele

Traditsiooniliselt valmistatakse satsivi’t (gruusia keeles ‘külmalt’) kalkuni või kanaga, taimsetes variantides lillkapsa, šampinjonide või baklažaaniga. Käesolevas retseptis on see põhikomponent asendatud kukeseentega. 

Vaja läheb:

• 300 grammi suuri kukeseeni
• 2 keskmist sibulat
• 2 spl õli (praadimiseks)
• 100 grammi Kreeka pähkleid 
• 200 ml (1 klaas) vett või aedviljapuljongit
• 4 keskmist küüslauguküünt (või vähem)
• 1 spl veini- või õunaäädikat
• 1 tl tšillipipart
• 0,5 tl kaneeli
• maitse järgi soola ja pipart
• 2 spl hmeli suneli maitseainesegu või
  • 1,5 tl jahvatatud koriandriseemneid
  • 1,5 tl sinist lambaläätse 
  • 1,5 tl aed-piparrohtu
  • 0,5 tl kuivatatud piparmünti
  • 0,5 tl kurkumit või Imereti safranit (madala peiulille kuivatatud õielehti)
• Serveerimiseks granaatõunaseemneid ja värsket koriandrit. 

Valmistamine:

Traditsiooniliselt kasutatakse retseptis värskeid Kreeka pähkleid, millest eraldub uhmerdamisel paar supilusikatäit õli, millega hiljem valminud rooga serveeritakse. Pähklitest õli pressimine ja kogumine on aga ajamahukas töö, mis on siinses retseptis vahele jäetud.

Haki mõlemad sibulad peeneks. Prae üks sibul õlis pruuniks ning blenderda koos Kreeka pähklite, küüslaugu, äädika ning maitseainetega. Lisa pidevalt segades vett või taimset puljongit, et segust saaks pasta ja siis kaste. Lisa maitse järgi soola ja pipart.

Puhasta kukeseened ja rebi väiksemateks tükkideks. Puhasta pann, vala sellele õli ja prae selles kukeseeni koos teise hakitud sibulaga mõned minutid, et nii seened kui ka sibul oleksid läbi kuumutatud, kuid oma tekstuuri mitte veel täielikult kaotanud. Võta pann tulelt ja kalla Kreeka pähkli kaste seente-sibulasegule. Sega ja lase jahtuda.

Traditsiooniliselt serveeritakse satsivi’t granaatõunaseemnete ja värske koriandriga kas soojalt või külmalt valge nisuleiva, maisipudru (gomi) või maisijahust küpsetatud leivakeste (mtšadi) kõrvale. Sobib hästi ka riisi ja tatraga.

The post VEGANINA ÜMBER MAAILMA | Kui eestlased ei saa läbi kartulita, siis Gruusias kõlab ood Kreeka pähklitele first appeared on Taimsed valikud.

The post VEGANINA ÜMBER MAAILMA | Kui eestlased ei saa läbi kartulita, siis Gruusias kõlab ood Kreeka pähklitele appeared first on Taimsed valikud.

Tai kuningriik on oma iidse kultuuri, paradiisirandade ja rõõmsameelsete kohalikega üks põhilisi rännusihtkohti Aasias ja see meelitab külalisi Eestiski. Ka Tai toidukultuur on maailmakuulus, eeskätt selle aromaatsuse ja tugevate maitsete pärast.

Kui rääkida Tai köögist, tulevad ilmselt ennekõike silme ette eksootilised vürtsid, tom kha supp ja kõiksugu karriroad. Samas oleks eksitav öelda, et Tai toidu valmistamiseks tuleb lihtsalt lisada võimalikult palju tšillit, et suus ikka korralikult põletaks. Tegelikult on väga oluline eri vürtside ja teiste koostisosade tasakaal, mis saavutavad roas täiusliku kooskõla.

Läbi aegade on Tai köögi arengulugu mõjutanud naaberriigid India, Malaisia ja Indoneesia. Ehkki Tai pole kunagi olnud ühegi Euroopa riigi asumaa, pole Taigi lääne mõjust puutumata jäänud. Näiteks toodi kuulus tšillipipar Ameerika maailmajaost Taisse alles 16. või 17. sajandil, kui hoogustus ookeaniülene kaubavahetus.

Traditsioonilises Tai köögis on põhirõhk suppidel (tom), karridel (gaeng) ja vürtsikatel salatitel (yam). Tänapäeval on lisandunud Hiina mõjutustega praetud ja aurutatud road. Lisaks tuleb mainida, et pindalalt umbes Hispaania-suuruses ja 66 miljoni elanikuga Tais on üle 40 omanäolise etnilise grupi, mis erinevad muuhulgas ka oma toidukultuuri poolest. Seega kirjeldab siinne artikkel vaid Tai köögi üldjooni, tegelikkuses on see maailm tunduvalt rikkam ja mitmekülgsem.

Põhilised toiduained Tai köögis on riis ja nuudlid, maitseainetest eelkõige värske küüslauk, galangal ehk kalganirohi, koriander, sidrunhein, šalottsibul, kahvrilaimi lehed ja tšillipipar. Magustamiseks kasutatakse palmisuhkrut, hapuma meki jaoks laimi ja tamarindi kastet, soolakuse tarvis krevettidest tehtud pastat ja kalakastet. Kahest viimasest on olemas ka veganitele sobivad variandid, kuid kodukokkaja saab nende asemel edukalt kasutada palju kättesaadavamat sojakastet või misopastat.

Ehkki veganlus on Tais pigem vähelevinud, on paljud budismi ja hinduismi järgijad taimetoitlased, mistõttu võib pea igas linnas leida taimetoidurestorane. Need tunneb ära kollaste siltide järgi, millele on punasega kirjutatud เจ (che) või อาหารเจ (ahan che).

Lisaks on Tai rikas köögiviljade poolest, millest vaid vähesed on Eestis värskelt saadavad. Mõningad tuntumad on baklažaan, spargeluba (meile tuttava aedoa kauge sugulane), oaidud, bambusevõrsed, maguskartul, Hiina kapsas, mais, tomat ja kurk.

Magustoiduks söövad tailased tavaliselt värskeid puuvilju, mille valik ja magusus on lausa kadestamisväärne. Piimatooteid tarbitakse Tais sarnaselt enamike Aasia riikidega väga vähe, see-eest leidub pea igas magusas roas kookospiima.

Praetud basiilik tofu ja seentega
Autor: Natjaree Sommor

Vaja läheb:

• 150 g tofut
• 50 g aedšampinjone
• 2 küüslauguküünt
• tšillit (maitse järgi, kui tulist tahad)
• 10-15 Tai basiiliku lehte (Tais kasutatakse eestlastele tuttava vürtsbasiilikuga samasse basiilikute perekonda kuuluvat püha basiilikut ehk tulsit, mis lõhnab veidi erinevalt ja on karvaste lehtedega)
• 1 tl õli
• 2 spl sojakastet
• 0,5 tl suhkrut

Valmistamine: Prae kuumas õlis hakitud küüslauk, lisa viilutatud seened ja maitseained. Prae läbi, lisa tükeldatud tofu ja basiilikulehed. Vajadusel maitsesta veel.

The post VEGANINA ÜMBER MAAILMA: Tai köök üllatab vürtside ja koostisosade täiusliku kooskõlaga first appeared on Taimsed valikud.

The post VEGANINA ÜMBER MAAILMA: Tai köök üllatab vürtside ja koostisosade täiusliku kooskõlaga appeared first on Taimsed valikud.

India köögil on seljataga 8000 aastane ajalugu, mille tulemusena on india köök saanud mõjutusi erinevatelt kultuuridelt, usunditelt ja ajastutelt. Tänapäeval on 31% indialasi taimetoitlased või veganid, mis seab nad maailma riikide võrdluses esikohale. Oma kliima, ajaloo ja usulisetausta tõttu võib india kööki pidada taimetoitlaste ja veganite paradiisiks. 

Mõeldes Indiale tulevad silme ette lõputud vürtside ja maitsetaimede mäed, mis annavad igale toidule väga palju maitset ja särtsu juurde. Ajalooliselt on taimsetel toiduainetel olnud Indias väga suur mõju. Kohalik kliima soodustab erinevate teraviljade, puuviljade, köögiviljade ja kaunviljade kasvatamist aastaringi. Liha- ja piimatooted on alati olnud pigem luksus, mida lubati endale ainult väga erilistel hetkedel. Seetõttu on täna india köögis tuhandeid vegan toite. 

Taimetoitluse juured ulatuvad hinduismi sünniaega

Indias on enim levinud usund hinduism, kuid oluline roll on ka islamil. Esimesed viited taimetoitlusele pärinevad 6.sajandist eKr, kui Indias hakkas levima Sramana õpetus, mis on väga tugevalt seotud veedadega ja mõjutanud ka budismi arengut. Sramana põhitõeks oli askeetlik lihtne elu, kus loobutakse maapealsetest lõbudest ja elatakse vägivallatut elu, et ennast spirituaalselt arendada. Taimetoitlusest  sai oluline osa vägivallatu elu elamiseks. 

2.sajandil eKr hakkas levima Gita (Bhagavad gita) õpetus, mis on ka tänasel päeval hinduismi alustalaks. Gita on 700-värsiline õpetus, mis lisaks paljule muule kirjeldab kõike maailmas toimuvat 3 kategooria abil: Sattva, Rajas ja Tamas. Gita teadvustab, et iga inimese iseloomus on olemas Sattva (tasakaalukus, harmoonia), Rajas (kirg, isekus) ja Tamas (kaos, õelus). Õpetuse järgi ei ole olemas üdini head või halba inimest ja sellepärast on oluline jälgida, millist osa endast sa toidad. Ka toit on jagatud samade põhimõtete järgi ja iga kategooria omab kindlat tähendust ja eesmärki. Ideaalis peaks inimene pürgima Sattva poole ja selleks tuleb jälgida ka oma toitumist. Kõik mahlased, maitsekad ja mahedad toidud, mis parandavad tervist, toetavad Sattvat. Sinna alla kuuluvad kõik taimsed toidud. Liha loetakse Gita õpetuse järgi ebapuhtaks toiduks, mis toidab pigem Rajasi ja Tamasi, ning seetõttu peaks seda ka vältima. 

Järgmised suuremad muutused jõudsid Indiasse keskajal, kui tihe kaubandus tõi Indiasse teekasvatused ja mitmeid mõjutusi Kesk-Aasia köögist. 15.sajandil mõjutas India kööki tugevasti Suurmogulite riik ja Pärsia kultuuriruum. Sel perioodil jõudsid Indiasse ka samosad ja kebab, mida täna peetakse eelkõige just India toitudeks . Mitmed juur- ja köögiviljad (kartul, bataat, tomat, kõrvits) ja ka tšillid jõudsid Indiasse läbi inglise kaubanduse.

Paast ja India köök

Väga oluline osa hinduismist on paastumine. Esimesed kirjalikud allikad, mis kirjeldavad paastuaega Indias, pärinevad 1.sajandist. Toona puudusid väga põhjalikud õpetused paastumiseks, seega oli erinevates kogukondadespaastumine väga erinev. Mõned sõid ainult taimset toitu, mõned ainult seda, mida pakkus loodus (küpsed metsasaadused, hukkunud loomad jne). 

Tänapäeval süüakse paastu ajal ainult toitusid, mis on phala ehk kasvanud ilma inimese sekkumiseta. Sinna alla kuuluvad kõik metsikult kasvavad teraviljad, marjad, köögiviljad. Nisujahu asemel kasutatakse näiteks kastanijahu või lootoslille seemnetest tehtud jahu. Loomsed saadused on keelatud. Ajalooliselt Indiasse imporditud bataat, kartul ja saago on aga paastu ajal lubatud. 

Erinevalt araabia kultuurist ei eelda paastuaeg Indias päevasel ajal täielikult toidust loobumist. Muutub vaid toiduainete valik. Keelatud on tugevad vürtsid (ingver, küüslauk, sibul). 

Vürtside päritolu 

India kööki iseloomustavad vürtsid . Kuigi täna on Indias kasvatatavate vürtside nimekiri pikk, siis mitte kõik pole tegelikult Indiast pärit. Sellegipoolest on vürtside eksport mõjutanud väga tugevalt india kaubandust juba enne Kristust. 

Kõige vanemateks vürtsideks peetakse kurkumit, kardemoni, sinepit ja musta pipart, mida kasvatati Indias juba 3000 aastat eKr. Umbes samal ajal toodi Indoneesiast sisse ka nelk. 

Varakeskajal kontrollisid vürtside eksporti araablased, kes kaubitsesid Euroopas ning hoidsid vürtside päritolu väga kiivalt enda teada. Sedasi hoidsid araablased nõudlust ja hinda stabiilselt kõrgel. Näiteks pool kilo värsket ingverit maksis Euroopas ühe  lamba, pool kilo muskaatpähkleid maksis pool lehma ja kotitäis musta pipart võis maksta mehele ta elu. 

Vürtside kõrge nõudlus ja kallis hind panid aluse mitmetele avastusretkedele ja merereisidele, mille tulemusena jõudis Kolumbus Ameerikasse ja Vasco de Gama lõpuks idamaadesse . Terve keskaja käis India kaubandus ühe Euroopa impeeriumi käest teise kätte.

Jäänukeid sellest ajast võib näha tänaseni . Näiteks peetakse täna inglaste üheks rahvusroaks kana tikka masala’t. Roog kõlab küll indiapäraselt, kuid leiutati tegelikult Šotimaal. Legendi kohaselt sai kogu lugu alguse ühest India restoranist, kus töötasid bangladeshi kokad. Kliendi meelest oli nende pakutud kana tikka, mis meenutas kebabi, liiga vürtsine ja kuiv. Kokad otsustasid segada kana tomatipüree ja koorekastmega, ning sedasi sündiski maailmakuulus karri. 

Tänavatoit India kultuuris

India kulinaaria toetub väga tugevalt tänavatoidule, nagu enamus Aasia kööke. Kuulsamaid toidutänavad leiab just Delhist ja Jaipurist, kus leidub nii modernseid kui ka ajaloolisi toidumüüjaid. India kultuuris on tänavatoidu pakkumine paljude jaoks sügavalt austatud peretraditsioon, mistõttu pole ka imestada, et paljude müüjate seljataga on kümme põlvkonda tänavatoitlustajaid. 

India tänavatoitu ei tasu segamini ajada kiirtoiduga. Leidub ka kiirtoidu pakkujaid, kuid enamasti valmistatakse toit värskest toorainest kliendi enda silme all või alustatakse juba varavalges, et valmistada käsitsi samosad, mis kõik samal päeval ka maha müüakse. 

Kuulsamad tänavatoidud Indias on pani puri ehk krõbe friteeritud sai köögiviljatäidisega, aloo tikki ehk kartulikroket ja jahl muri ehk vürtsikas praetud riis. 

Aloo Tikki rohelise herne täidisega

8tk

Vaja läheb:

• 420g keedetud kartuleid
• 100g rohelisi herneid
• 5g peterselli lehti
• 0.5 tšillikauna
• 1 tl garam masala maitseainesegu
• 0.25 tl Cayenne’i pipart
• 1 spl sidrunimahla
• 2 kuhjaga spl kartulitärklist
• 4spl riivsaia
• Pipart, soola

Tambi keedetud ja jahtunud kartulid pudruks, kuid mitte päris püreeks. Puhasta ja haki tšillikaun ning lisa kartulile. Maitsesta puder garam masala, cayenne’i, soola ja pipraga. Sega hulka riivsai ja kartulitärklis. Sõtku saadud tainast kätega, kuniks moodustub ühtlane pall, mis ei jää käte külge. Kui tainas tundub liiga kleepuv, jäta see viieks minutiks  tahenema ning lisa seejärel veidi  riivsaia. 

Blanšeeri rohelisi herneid keevas vees viis minutit. Kurna ja tambi pudruks. Maitsesta sidruni, soola ja pipraga. 

Jaga kartulitainas 8 pallikeseks. Võta üks pall ja pressi käte vahel lapikuks (7-sentimeetrise diameetriga). Pane keskele kuhjaga teelusikatäis hernetampi ja keera lahtised servad peale. Kui kõik küljed on ilusti kinni, võid pallikese uuesti madalamaks vajutada, et moodustuks kotlet. 

Prae kuumal pannil õliga või pista fritüüri. Kotletid peaksid jääma ilusad kuldsed. Serveeri meelepärase chutney või magusa tšillikastmega. 

The post VEGANINA ÜMBER MAAILMA: India köögi ajalugu ja aloo tikki first appeared on Taimsed valikud.

The post VEGANINA ÜMBER MAAILMA: India köögi ajalugu ja aloo tikki appeared first on Taimsed valikud.