Lõppegu julmus loomade vastu. Alaku… seenekasvatus?

Mõned talunikud on vahetanud karjapidamise taimekasvatuse vastu, soovides vältida tööstusliku põllumajandustootmise rahalisi lõkse ja keerulist eetikat.

Tom Lim oli 20 aastat kanakasvatusega tegelenud, kui tööandja tema lepingu ette teatamata lõpetas, jättes ta võlgadesse ja teadmatusse, kuhu pöörduda. “Mu süda vajus saapasäärde,” ütles ta. “Ma ei teadnud, kuidas teenida raha, et oma laenud tagasi maksta.”

Lim sündis Kambodža maapiirkonnas, kus tema vanemad harisid vesipühvlitega riisipõldu, pidasid väikestviisi kanu ja kasvatasid oma kodu ümbruses köögivilju. Selline eluviis sütitas temas armastuse talupidamise vastu, kuid täiskasvanuna leidis ta end tegemas midagi hoopis teistsugust – kasvatamas Põhja-Carolinas 540 000 kana aastas Pilgrim’s Pride’ile, ühele USA suurimatest lihatootjatest, kes tarnib kana Walmartile, Costcole ja KFC-le.

Mida kauem ta tööstuslikus kanakasvatuses töötas, seda enam sai Lim aru, et see kahjustab keskkonda ja paljud töötajad jäävad [kanalas] hingamise tõttu haigeks, rääkis ta, viidates sellele, kuidas tööstuslikult kasvatatud kanade väljaheidetes leiduv ammoniaak nii ökosüsteeme kui inimtervist kahjustab.

Kuid ta ei tundnud, et tal oleks muid võimalusi. Iga hooaeg näis nõudvat uut pangalaenu, et maksta uuenduste eest, mida Pilgrim’s Pride nõudis, kuid mille eest maksta ei aidanud. “Nad ütlesid meile, et kui me ei suuda oodatud uuendusi teha, kaotame lepingu,” ütles Lim. Tulemuseks oli pidev võlatsükkel, mis pani ettevõttest lahkumise võimatuna tunduma.

Selline kitsikus on USA talunike seas üha tavalisem. Umbes veerand kõigist põllumajandusettevõtetest on võlgades ja suurettevõtted ostavad üha enam pereettevõtteid üles. Alles jäänud väikeettevõtetest paljud on sellised nagu Limi oma, mis võtavad tellimusi rahvusvahelistelt põllumajandusettevõtetelt, mis sageli seavad kasumlikkuse kasvatajate ja loomade tervisest ja heaolust ning tootmiseks vajaliku vee ja maa seisundist ettepoole.

Lim on üks paljudest tootjatest, kes loobuvad tööstuslikust loomakasvatusest köögiviljade ja seente kasvatamise kasuks.

Kuigi Limi lepingu lõppemine sundis teda muud tööd otsima, avas see talle uusi võimalusi oma maa kasutamiseks. Lim ja tema abikaasa Sokchea ehitavad parasjagu oma endisi kanalaid ümber kasvuhooneteks, kus nad saavad köögivilju kasvatada. Ühe vana veoauto külmkasti on nad juba spetsiaalseks seenekasvatusruumiks muutnud.

“Omaenda maal köögiviljade kasvatamisega elatist teenida on minu unistus,” ütles Lim. “See on eluterve viis toidu tegemiseks. Kanalas tuleb kannatada ammoniaaki, lõhnu, putukaid ja kõike muud sellist. Erinevalt kasvuhoonest – kui sinna lähed, on tunne lihtsalt värske ja tervislik.”

Nii järsk üleminek ei ole lihtne, kuid Limid said abi organisatsioonilt nimega Transfarmation, mis pakub talunikele tehnilist tuge ja väikeseid 10 000‒20 000 dollari suuruseid toetusi tööstuslikust tootmisest väljumiseks.

Transfarmation on loomade õiguste eest seisva ühingu Mercy for Animals projekt, mis sai alguse selle president Leah Garcesi suhtest põllumees Craig Wattsiga, kes pärast 20 aastat Perdue’ heaks kanakasvatajana töötamist vilepuhujana üleriigilistesse uudistesse sattus. Wattsi oli hakanud häirima lahknevus Perdue’ reklaamides maalitud pildi ja kanade tegelike elutingimuste vahel. “Põllumehena tundsin, et [tarbijad] peavad teadma, mis tegelikult toimub,” ütles ta.

Transfarmationi direktori Tyler Whitley sõnul mõistsid ühingu juhid, et kui nad tahavad aidata tööstuslikku loomakasvatust lõpetada, peavad nad looma ressursse, et aidata loomakasvatajatel teistsugune tegevus leida.

“Loomakasvatajad, kellega töötame, on meile öelnud, et suurimaks takistuseks on teadmiste vähesus. Kanu ja värskeid puu- ja köögivilju kasvatada on väga erinev, Tysonile töötamine on väga erinev ise klientide leidmisest,” ütles Whitley.

Transfarmation teeb loomafarmide üleviimiseks koostööd ettevõtjatega nagu Lim ja Watts ning maksab neile väikest toetust oma ülemineku kohta andmete kogumiseks, mis tehakse internetis vabalt kättesaadavaks teistele, kes soovivad samasugust pööret ette võtta. Materjalide hulgas leidub aruandeid, YouTube’i veebiseminare iga USA osariigi programmiga tutvumiseks, näidisplaane veokonteinerite muutmiseks seenekasvatuskambriks, erinevate põllukultuuride majandusanalüüsi ning juhiseid, kuidas müüa restoranidele, jaemüüjatele ja taluturgudel.

Tanner Faaborg kasvas üles ühes Iowa maapiirkonna talus, kus tema vanemad sõlmisid lepingu kaubandusliku seakasvatusettevõttega. Sigadega täideti kaks lauta, kummassegi 1100 siga.

Kuid sarnaselt Limidele leidsid Faaborgid end peagi olukorras, mida Tanner kirjeldas kui rahalist jooksuratast: töö jätkamine nõudis pidevaid investeeringuid millegi uuendamiseks või parandamiseks, mis aga kunagi piisavalt suurt tulu ei toonud.

“Sellist tüüpi töö tegemine sellistes tingimustes kurnab keha. See on väga raske töö, millega kaasneb palju vigastusi ja õhu kvaliteet ei ole kõige parem,” ütles Faaborg, kirjeldades tööülesandeid, mis algasid igal hommikul 113-kilose öösel surnud sea laudast välja vedamisega.

Kolledžisse minnes ja jätkusuutlikkuse vastu huvi tundma hakates leidis Faaborg, et ta ei suuda end farmis töötamas ette kujutada, kui just midagi ei muutu.

“Ma lihtsalt ei saanud kõrvale vaadata keskkonnamõjudest, mida need kaks CAFOt [intensiivse loomakasvatuse üksust], katmata virtsamahuti ja kõik sellega kaasnev põhjustas,” ütles ta. Uuringud on näidanud, et tööstuslike seafarmide läheduses elamine võib läbi õhu- ja veesaaste lühendada mitte ainult töötajate, vaid ka naabrite eluiga.

“Ma ei usu, et see on juhus, et Iowas on vähi levimus üks riigi kõrgemaid ning meie kaevud on pidevalt saastunud,” ütles ta.

“Nii et hakkasin oma vanematega sellest rääkima,” ütles ta, veendes nad esmalt oma maale päikesepaneelid paigaldama ja siis seakasvatusest üldse loobuma ja seeni kasvatama hakkama. Hiljuti hakkas farm müüma värskeid sordiseeni ja seenetooteid nagu tinktuurid ning seenesoolad.

Esmapilgul võivad endised loomakasvatajad, kellest paljud ei ole liha söömise vastu, ja veganlust propageeriv loomade õiguste eest seisev mittetulundusühing tunduda kummalise kooslusena. Kuid sõltumata sellest, kas asjaosalisi ajendas mure loomade, maa või inimeste ekspluateerimise pärast, on neil lõppeks piisavalt ühist, et jõud ühendada. “Me leiame, et mida rohkem rääkida loomakasvatajaga sellest, miks ta tegevust lõpetada tahab ja mis talle selles süsteemis ei meeldi, oleme 90% asjadest ühel meelel,” ütles Whitley.

Veel on vara kuulutada mõnda neist farmide üleminekutest edulooks ja ainult aeg näitab, kas Faaborgid, Watts ja Limid suudavad leida turu, mis nende uued ettevõtmised ka rahaliselt tasuvaks muudavad. Kuid nad kõik tunduvad ammutavat julgust sellest, mis tundub võimalikuna, ja hindavad solidaarsust, mis tuleb teadmisest, et nad ei ole üksi.

Faaborg meenutab tunnet, mis teda valdas, kui tema vanemate talule päikesepaneelid paigaldatud said. Nende naabrid olid umbusklikud ja mõned tegid jaburana tunduva mõtte üle isegi nalja. Kuid aja jooksul tasusid päikesepaneelid end ära ja Faaborg märkas, et mõned neist samadest kahtlejatest hakkasid omaenda maale päikeseseadmeid paigaldama. Ta loodab, et tema perekond saab taaskord mõjutada väikest nurgakest põllumajandusmaailmast, sulgedes oma CAFOsid ja asendades need millegagi, mis nende endi ja nende maa suhtes leebem on.

“Lootus on võtta see väljakutse vastu, saavutada edu ja näidata, et muutused on võimalikud,” ütles ta.

Allikas: The Guardian “Out with the animal cruelty. In with … mushrooms? These farmers are leaving factory farming behind”
Tõlkis: Kadri Arumäe, Loomuse vabatahtlik