Kas mesi on vegan? Mitte just kõige magusam tõde julma tööstuse tagamaadel

Mett on korjatud juba sajandeid, ent selle tegevuse juured pole sugugi nii orgaanilised nagu paljud masstoodanguga kaubamärgid meile kinnitavad. Kuigi mesilased on kõige usinamad tolmeldajad maailmas, on nende arvukus langemas. Paljud teadlased on veendunud, et põhjus on pestitsiide kasutamises ja intensiivsetes põllumajandusmeetodites. Kuid kas mesi on vegan?

Läbi ajaloo on looduse magusat maagiliste omadustega kastet kasutatud näiteks palsameerimisvedeliku ühe koostisosana, samuti kookides ja juustudes. Mett seostatakse ka tervist turgutava allikana, sest sisaldab antioksüdante, mis aitab langetada vererõhku.

Paljud veganid on mee enda igapäevaelust välja jätnud, kuna mee varustamine on loomade ekspluateerimine. Tegelikult toodavad mesilased mett iseendile. Paljude veganite jaoks on mesi sama tähendusega, mis lehmapiim ja munad: neil on hoopis teine otstarve ja seega ei ole mõeldud inimestele.

Mis on mesi?

Mesilased toodavad mett, kogudes õitest nektarit. Nektar transporditakse tagasi tarudesse ning seal valmib mesilaste käe all mesi. Vegan Society sõnul on mesi harmoonilise taruelu alustala. Mesi valmib mesilaste kõhus, kuhu tiivulised nektarit varuvad ja roosuhkru lihtsuhkruteks lõhuvad. Meemesilased korjavad nektarit ja valmistavad mett terve kevade ja suve, et talveks piisavalt varusid meisterdada.

Mesilased söövad vaid lillenektarit ja õietolmu, nii et kui pole lilli või nendeni jõudmiseks on liiga külm, siis mesilased nälgivad. Mesi ei toida vaid üht mesilast, vaid tervet kolooniat: see koosneb talviti emamesilasest ja umbes 10 000 töömesilasest. 

Alison Benjamini, raamtute “A World Without Bees” ja “Good Bee: A Celebration Of Bees And How To Save Them” autori sõnul elab me planeedil rohkem kui 20 000 liiki mesilasi ning nende eluiga on vaid paar nädalat, mis on samas piisavalt pikk aeg, et nad paljuneda jõuaksid. Kõik liigid sõltuvad suuresti toidust, mida nad õitsvatelt taimedelt koguvad.

Mesilased ja keskkond

Benjamin lisab: „Nektar on puhas süsivesik, mis on kütuseks nende lendudele. Õietolm on proteiiniallikaks, mida nad oma vastsetele söödavad, et neist saaksid tugevad, terved täiskasvanud mesilased…

Kui mesilased toidu tarbeks lillelt lillele liiguvad, transpordivad nad osa õietolmu isapoolsest osast lille emakasse, võimaldades nii paljundada seemneid ja vilju, seetõttu on mesilased niivõrd olulised põllumajanduses ja ökosüsteemis. 

Mesilaste tolmendatud on vähemalt üks kolmest suutäiest, mida iga päev sööme. Ei maksa unustada pähkleid, marju ja seemneid, mis on vajalikud lindudele ja imetajatele, et toiduahel funktsioneeriks. Lisaks võlgneme mesilastele tänu, et meil on puud ja teised taimed, mis süsinikku atmosfääri seovad.“

Statista andmeil on maailmas enam kui 90 miljonit mesilastaru. Hoolimata mesilaste endi vajadusest mee järele, on meetööstus mitme miljoni dollari suurune äri, mille tõttu on mesilaste populatsioon hääbumas.Mullanduse seltsi andmeil on 2000 metsmesilasliigist Euroopas väljasuremisohuga silmitsi seismas üks kümnest liigist. Samas näitab Bee Culture‘is avaldatud statistika meetarbimise trendi ja selle hinna tõusu.

Miks veganid mett ei söö?

Enamiku veganite jaoks ei tule mee söömine kõne allagi. Seda loogilisel põhjusel, et mesilased on putukad, loomad, ning veganid ei tarbi midagi, mis on võetud looma küljest või on looma enda toodetud.

Suur osa vegankogukonnast hoolib keskkonnast ning on ju teada, et need putukad mängivad keskkonna hoidmisel väga suurt rolli. Paljud teadlased on päri, et tolmeldajate arvukuse vähemine on ohtlik katalüsaator keskkonnakatastroofile. 

Puu- ja juurviljade kasvatamine poleks enam võimalik, sõnab professor Johanna Brunet. „Inimesed sõltuvad taimedest ja taimed sõltuvad tolmeldajatest. Tuleb hoida tasakaal, et säilitada elu Maal ning tagada inimeste ellujäämine ja tervis,“ ütleb ta.

Kuidas meetööstuses mesilasi kahjustab?

Põllukultuuridel kasutatavate pestitsiidide uuringu tulemusena väitsid teadlased, et peamine põhjus mesilaste populatsiooni vähenemisel on insektitsiid nimega neonikotinoid. Lisaks leiti, et kemikaali esines ka mees endas.

Oma raamatu kirjutamise uuringutel avastas Benjamin, et miljonid mesilased on oma lõpu leidnud just pestitsiidide, parasiitide ja alatoitumise süül. See on tingitud sellest, et inimesed kasutavad tootmiseks modernset ja intensiivset põllumajandust, lisas ta. Suurel määral põhjustab see haiguseid.

Benjamin lisab: „USA-s annavad suurfarmide mesinikud regulaarselt teada, et igal aastal sureb vähemalt kolmandik nende kolooniatest. Toitaineterikka toidu puudumine on samuti suur probleem. Mesilasi transporditakse tolmeldamiseks ühe monokultuuri juurest teiseni, tihtipeale võivad need olla üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel. Selline elutempo ei võimalda neil täisväärtuslikult toituda, mesilased jäävad nõrgaks.“

Vegan Society sõnul mõjutab meemesilaste aretamine suuresti ka teiste mesilaste liike. Eriti selgelt on näha kimalaste, rahvakeeli tuntud ka kui maamesilaste arvukuse langemist. Mõned mesinikud korjavad võimalikult palju mett ja asendavad selle tarus hoopis näiteks suhkruasendajaga. Neis aga puuduvad mees leiduvad toitained.

Kasum ärakasutamisest

PETA direktor Elisa Allen taunib mee tootmisprotsessi ja ütleb, et see on kasum ärakasutamisest.

Ta lisab: „Mesilased on geneetilise manipulatsiooni ohvrid, kelle tarudest suitsetatakse elu välja, ning teele ette jäävate tolmeldajate tiivad ja jalad rebitakse küljest. Seda kõike selleks, et inimesed saaksid varastada mett, mis on nende pisikeste tegelaste kütus ja elutöö ning kuulub õigusega neile, mitte meile.

Paljud mesinikud kasutavad ebainimlikke meetodeid oma ohutuse tagamiseks ja tootmiskvootideni jõudmiseks, näiteks lõigatakse ära mesilaste tiivad, et nad ei saaks kolooniast lahkuda, tapetakse ka isasmesilasi nende sperma tarbeks, et emamesilast seemendada. Mett on väga lihtne vältida, sest maitsvaid alternatiive on palju, näiteks agaavinektar ning vahtrasiirup.“

Mesilaspiim, mis sarnaneb želatiinile, on samuti üks toodang, mida meemesilaste näärmetest eraldatakse. Seda kasutatakse kosmeetikatööstuses. Benjamin ütleb, et see on kõige julmemalt toodetu” toode, kuna seda saavad tööstuslikus mastaabis toota vaid mesilased, kellest on nüüd mesilaspiimamasinad saanud.

Aga mandlid ja avokaadod?

Palju on väidetud, et mandlite ja avokaadode söömisel peab samuti arvestama võrdselt kahjulike tootmisprotsessidega. 

Näiteks väljaandes Scientific American avaldatud artiklis räägitakse sellest, kuidas miljoneid mesilasi üle terve USA transporditakse, et tolmeldada mandlipuid. Avokaadode tolmeldamiseks kasutatakse sama taktikat.

„Sundides mesilasi koguma suurtelt aladelt üheainsa põllukultuuri õietolmu ja nektarit, jäetakse nad ilma metsikute elupaikade pakutavast palju mitmekesisemast ja toitvamast toidust. Rändel olevad meemesilased pendeldavad pidevalt küllusliku toitumise ja nälja vahel,” on artiklis kirjas.

Taimsed meealternatiivid

Mett saab tänapäeval asendada väga paljude toodetega. Näiteks on olemas vahtra- ja datlisiirup, agaavinektar, pruuni riisi siirup, kookosnektar ja veganmesi. Meeasendajad on suures osas valmistatud looduslikest allikatest. Kõik, kes mee tarbimises kahtlevad, võiksid kindlasti neid variante proovida.

Vahtrasiirup 

Vahtrapuu mahlast valmistatud vahtrasiirup on Kanadast populaarseks saanud magustaja. Klassikalise pudingu veganiseerimiseks proovi valmistada vahtrasiirupiga pudingut, retsepti leiad siit.

Datlisiirup

Datleid kasutatakse üsna tihti kookide ja muude maiusroogade valmistamisel. Lisaks saab neid leotades, keetes ja loputades siirupiks keeta. Tee ise omale datlisiirupit, retsepti leiad siit.

Agaavinektar

Agaavinektarit saab tekiila-agaavi ehk sinise agaavi taimemahlast. See sisaldab vähem glükoosi kui rafineeritud suhkrud. Lisaks on see oma maitselt palju magusam, mistõttu saab seda magususe saamiseks vähem kasutada.

Pruun riisisiirup

Selle magustajaga saad ise müslit valmistada. Magus siirup on saadud pruunist riisist. Sellel on kõrgem glükeemiline indeks kui enamikul teistel magusainetel. Teraviljavaba müsli retsepti leiad siit.

Kookosnektar

Kookosnektarit saadakse kookospuude mahlast. Minimaalselt töödelduna peetakse seda üldiselt puhtamaks kui kookossuhkrust valmistatud siirupeid. Lisa kookosnektarit puuviljadele, datlitele ja kaerahelvestele, et meisterdada valmis kookosruudud.

Veganmesi

Veganmett tehakse looduslikest allikatest, näiteks õunamahlast, sidrunimahlast ja melassist. Mõned veganmee variantide valmistamsel on kasutatud prebiootikume, millel on tõestatud toime soolestikutöö parandamisel. Ka meie kaubandusest saab vegan-mett osta, näiteks külasta veganfoodie e-poodi. Samuti on võimalik ise kodus valmistada võilillemett.

Allikas: The Blant Based News
Tõlkis: Kriste Lauk
Toimetas: Annaliisa Post