Mida Vilniusel on veganitele pakkuda?

Õega reisimine ja uute paikade avastamine on kujunenud üheks meie uueks meelistegevuseks. Kui üks meist mingi koha välja pakub, siis me pigem läheme kui ei lähe. Miks otsustasime järgmise reisi ette võtta Vilniusesse, me hästi põhjendada ei oska. Küll aga pakkus merevaigumaa pealinn meile kolmeks päevaks nii palju head, et tahaks kohe tagasi minna. Kindlasti mängis selles rolli ka asjaolu, et võtsime oma turismireisi ette veebruaris ehk täiesti väljaspool turismiperioodi, seetõttu olime nii mitmeski muuseumis vaat et ainukesed huvilised. Lisaks õnnistas meid ka ilmataat, saime rohkelt päikest ja ainult natuke vihmapiiskasid viimasel päeval. Vilnius on tuntud oma imeilusa vanalinna ja uhkete kirikute poolest, ent meile jäid eredamalt meelde need rohked trepid, mis meid nii Vilniuse tornidesse kui ka niisama ühest vanalinna otsast teise viisid. Balti riigid ei ole mägised, aga vot künklikud küll.

Anu Tensing ja Karin Tensing (ajakiri Vegan #38)

Soovitame külastada:

Lukiškėsi vangla tegutses kinnipidamisasutusena veel aastani 2019. Nüüd tegutsevad seal muusikud, kunstnikud, kohvikud ning korraldatakse erinevaid kultuuriüritusi. Samuti saab külastada giidi juhatusel endisi vangikonge ning kuulda põnevaid lugusid vangide elust. Muuhulgas mainis meie giid, et vangidel oli võimalik soovi korral saada ka vegantoitu.

Užupisi rajoon on põnev kunstnike, intellektuaalide ja ettevõtjate piirkond, mille elanikud kuulutasid 1. aprillil 1997 sarkastiliselt välja oma iseseisvuse. Selle piirkonna elanikud leiavad, et igal inimesel peaks olema õigus olla õnnelik, eksida, olla ainumas, laiselda, armastada ja palju muud. Lisaks on koeral olla õigus olla koer ning kassil ei ole kohustust oma peremeest armastada, kuid ta peab teda raskel hetkel aitama.

Gediminase mäelt avaneb imeline vaade tervele Vilniusele. Legend räägib, et suurvürst Gediminas nägi mäetipul ilmutust Raudhundist, mida ta pidas ettekuulutuseks suurest linnast, mis kunagi selles paigas seisab. Mäele ehitas ta 14. sajandil oma lossi.

Energia- ja tehnoloogiamuuseum, kus leiavad põnevat uudistamist ja katsetamist nii füüsikahuvilised kui ka füüsikakauged inimesed. Näiteks saab seal visualiseerida summa ruudu valemit, proovile panna oma prügisorteerimise alased teadmised ning proovida kätt tuumajaama operaatorina.

Aga mida kaks veganit kindlasti uues linnas teevad? Proovivad muidugi kõikvõimalikke veganmaitseid! Siin on meie kogemused ja muljed Vilniuse vegantoidumaastikult:

Päev 1. Me jõudsime Vilniuse kesklinna parajalt vara hommikul, mistõttu ükski vegansõbralikest kohtadest, mis me välja olime otsinud, polnud veel avatud. Niisiis võtsime eesmärgiks natuke sihitult ringi jalutada. Meie üllatuseks pakkus Vilnius meile ohtralt Caffeine’i kohvikuid. Hiljem uurisime välja, et neid peaks Vilniuses olema ligikaudu 30. Võrdluseks: Tallinnas on neid üheksa ja Tartus kolm. Caffeine’i muffinivalikust leidsime banaani-matchamuffini (3,00 eur), mida kaunistas kutsuvalt ka veganmärgistus ning mida me Eestis müügil veel näinud ei olnud. See oli üks mahlane ja mitte liialt magus amps, mis sobis tühja kõhuga kui päike kevadega. Kohvijoogid näisid olevat samad, mis Tallinnas.

Vilniuses on paar täisvegan söögikohta, aga päris mitu vegetaarset ehk lihavaba söögikohta, kust leiab ka laia valiku vegantoite. Üheks selliseks on The Urban Garden, kus võtsime nõuks päeva esimese lõuna süüa. Restorani visioon on inspireerida inimesi avastama, et lihavaba toit võib olla ka maitsev ja mitmekesine. Menüüst võis avastada valiku salateid, värskeid smuutisid ja tervislikke magustoite. Lõunapakkumisteks päevasupp (3,00 eur), päevapraad (9,00 eur), päevasupp koos võileivaga (7,00 eur). Meie jäime paraku natuke hiljaks ja lõunatoidud olid juba kokku pakitud. Valisime siis peamenüüst veganburrito (12,50 eur), traditsioonilise Buddha kausi (10,00 eur) ja kõrvale majalimonaadi (2,50 eur). Mõlemad road olid väga maitsvad, limonaad särtsakas ning tujutõstev.

Õhtusöögi ajaks olime välja valinud ühe veganrestorani, mida kas enam ei eksisteerinud või olid nad end väga osavalt kuhugi ära peitnud. Õnneks oli nende väidetava peidukoha läheduses üks lihavaba restoran AgniFood, mis juttude järgi nii india- kui ka euroopapärane olla. Ja tõepoolest, pakkumiste seas leidus igat sorti põnevaid toite ning valituks osutusid seekord tofuga hummuse kauss (9,90 eur) ja “fish” & chips (12,00 eur) ehk veganversioon Inglismaal tuntud kalast ja kartulitest. Just sellest sai meie toidukogemuste tipphetk, nii mõnusalt krõbe ning mitte liiga “kalane”. AgniFoodi tegi eriliseks ka selle mõnusalt hämar ja kodune miljöö, kaminas põles tuli ning kõikidel külalistel paluti välisjalanõud sisenedes riiulisse jätta.

Hilisõhtul tegime ka kiire tiiru IKI iseteeninduspoodi, mis olevat piirkonnas esimene selletaoline. Kuidas pood täpselt teadis, mida me korvi pistsime, jäi meile arusaamatuks. Kuidagi jõudsid kõik tooteid tšekile ilma igasuguse piiksutamiseta. Sealt haarasime hommikusöögiks mõned veganjogurtid ja kiirnuudlid, milliseid leidub ka Eesti poodides.

Päev 2. Kui kõik õhtul ostetu ilusti kõhtu sai mahutatud, seadsime sammud kaltsukatuurile. Olime eelnevalt kuulnud, et Vilniuses olla eelarmastatud kaupadega head lood. Me ei pidanud pettuma ning leidsime endalegi üht-teist. Aga see selleks, pidime rääkima toidust.

Kõht šoppamisest tühi, otsisime lõpuks üles esimese täisvegan söögikoha – Vieta. Sellise nime all tegutseb Vilniuse vanim lihavaba restoran, mis muuseas pakub alates 2022. aastast vaid täistaimset toitu. Vietas on olemas ka à la carte menüü, kuid eelkõige on nad armastatud just oma lõunapakkumiste pärast. Ingliskeelset menüüd neil ei ole, mistõttu luges rõõmsameelne kohvikupidaja lõunapakkumised meile ette. Kui võtta päevasupp ning lisaks üks suurematest roogadest, siis pidi välja käima vaid 9,00 eurot. Seega valisime lisaks suppidele köögiviljakarri riisiga ja tofust tehtud munapudru köögiviljadega. Kõhud said korralikult täis, aga kuna ees seisis veel suuremat sorti muuseumituur, siis kulus see kindlasti marjaks ära. Õhtuseks nosimiseks palusime kaasa pakkida ka mõned letil pakutavatest maiustustest (1,50 eur/tk).

Muuseumiringil sattusime ka kaubanduskeskuse CUP vahetusse lähedusse ning hüppasime huvi pärast ka sealt läbi. Piilusime, mida pakuvad sealsed söögikohad, kahjuks veganitele mitte just palju. See-eest leidsime Leedu maiustuste poe Ruta. Veganmärgistusi poes ei olnud, ent agar ja sõbralik klienditeenindaja otsis kõik veganvalikud meile välja, sealhulgas erinevad tumedad šokolaadid, kaerapiimaga šokolaadid ja šokolaadis tikrimarjad – valikut oli tegelikult palju. Krahmasime sealt kaasa ilmselt rohkem kui tervislik oleks.

Kui kell oli juba nii kaugel, et muuseumid ridamisi kinni pandi, seadsime sammud õhtusöögi suunas. Juhuslikult jäi meile teepeale üks kohvik Holy Donut ketist, mida me nagunii külastada olime tahtnud. Tegime siis otsuse süüa magustoit enne õhtusööki. Nagu nimigi viitab, on nende valikus taevalised sõõrikud. Veganvalikuid oli neli, mille seast valisime välja kaks: tumeda šokolaadi (4,30 eur) ning vaarika-jõhvika (3,40 eur). Need sisse mugitud, otsustasime teised kaks – šokolaadi-pistaatsia (4,30 eur) ja kaneeli (3,40 eur) – hommikusöögiks kaasa osta. Soolaseid täidetud sõõrikuid, puder, Buddha kauss, supp ja kohvijoogid jäävad meid ootama järgmise korrani.

Õhtusöögikohaks valisime RoseHip Vegan Bistro, kus pakutakse ainult vegantoitu, kuid mis võib olla uute avastuste ja kogemuste paigaks ka neile, kes igapäevaselt vegantoitu ei söö. Bistroo uksel tervitas meid sõnum “The future is vegan” ehk “Tulevik on vegan”. See tegi südame soojaks. Menüü oli pikk ja kirju, ent meie valisime tofuburgeri karamelliseeritud sibulaga (9,90 eur) ja tempeh’ võileiva (8,50 eur). Kaasa võtsime ka kaks croissanti, suuresti seetõttu, et need maksid vaid 1,70 eur/tk.

Päev 3. Oma viimast päeva alustasime muidugi eilsete sõõrikute ja croissantidega. Igati hea algus päevale, ei saa üldse kurta. Meil polnud otseselt plaanis väljas hommikust süüa, kuid üsna kogemata jäi meil hommikuse jalutuskäigu ajal silma pisike kohvik nimega Meta, mille aknalt võis välja lugeda “veganvalikud”. Ilmselgelt hüppasime sisse ning seal tervitas meid nii rõõmsa olekuga vanem meesterahvas, et me ei saanud sealt lahkuda päris tühjade kätega. Võtsime siis ühe väikese pina colada smuuti (6,00 eur), mis peale hommikusi saiakesi tundus justkui pai kõhule. Lisaks olid valikus ka erinevad kohvijoogid ja väikesed koogikesed.

Lõunasöögi jaoks sättisime sammud sellisesse kohta nagu Sweet Love Caffe, mis nägi välja täpselt nii magus ja armas nagu nimi juba ütleb. Tegemist on kindlasti roosa värvi fännide lemmikkohaga. Kuigi menüüst ei leia grammigi liha, päris vegan kõik siiski ei ole. Samas olid enamus valikutest saadaval ka veganversioonis. Ja ka siit leidsime juba tuttavaks saanud lõunapakkumise – supp ja praad kokku vaid 10,80 eur. Selle valisimegi. Meile serveeriti köögiviljapüreesupp ja falafelid kinoaga ning taaskord ei õnnestunud meil pettuda. Lisaks tellisime krõbedad kananagitsalaadsed ampsud bbq-kastmega (6,00 eur) ning rüüpeks kastanihõnguline latte (4,50 eur).

Oma reisi lõpus jõudsime ringiga tagasi Caffeine’i, et sealtki ühed kohvijoogid võtta. Tüütasime vaest klienditeenindajat päris mitu minutit oma küsimustega, kuni lõpuks küsisime, mida ta soovitaks kahele veganile. Ta pakkus, et võib teha meile veganversioonid Banana dramast ja sarapuupähkli macchiatost (mõlemad 5,00 eur). Olime nõus, tänasime ja jäime igati rahule.

Kaks kohta, kuhu oleksime tahtnud jõuda, jäid seekord siiski külastamata: Beigelistai, kus pakutakse erinevaid täidetud sõõrikuid, ning Alkani, kus kuuldavasti elavad linna parimad falafelid.